MINA
KÕIGE ALGUS
MINU ARENG
ESIMESED...
SUGUPUU
PÄEVAKAVA
TERVIS
LASTEAED
JUTUNURK
MEEDIA
MEIE SÕBRAD
KOMMENTAARID
OST-MÜÜK


Kõik sai alguse sellest, kui emme ja issi omavahel juba pikemat aega vaikselt "nõupidatsesid", et KOLM on ikkagist parem kui kaks...



Sündisin: 28. mai 2006 kell 13:34
Olin kena tütarlaps!

Kaalusin sündides: 3140 grammi
Olin sündides: 51 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 9/9
Minu juuksed olid tumepruunid
silmad olid tumehallid




Arvatav sünnikuupäev oli: 25. mai 2006
Arvatav sugu oli tüdruk, mis selgus 36. rasedusnädalal.

Emme mõtles mind oodates:
Emal oli palju igasugu mõtteid. Kord olid need ülevoolavalt rõõmsad, siis aga jälle ärevad ja segadust tekitavad. Aga eks see rasedus olegi selline emotsioonidel põhinev aeg. Kõik oli uus ja huvitav, samas tekitas rasedus palju küsimusi ja pani oma hinge sisse vaatama...:)

Issi mõtles mind oodates:
Last oodates oli mul mõtteid palju. Nendest peamised olid: kas laps on terve, kas naine saab üksi kodus olles kõigega hakkama (ma ju palju kodust eemal). Pahadel ja kahtlastel mõtetel ei lubanud ma enda sees võimust võtta. Oluline oli vaid, et laps ja naine oleksid terved, rõõmsad ja et kodus ootasid mind maailma ilusam suure kõhuga
naine, kelle sees ksvamas meie laps:)

Mind oodates kutsuti mind nii: Stjopa (kuna arvasime ise, et tegu on poisiga), Stjopiina, Juta, Ukuleele (selle nime sai Leenu siis kui sugu oli kinnitatud)...:)




Sünnikoht: Viljandi Haigla
Sünni juures viibisid: issi ikka
Ämmaemand oli: Tiia Oks
Arst oli: Kaja Saarepuu

Arstist või ämmaemandast lähemalt: Emme oli rõõmus, kui sa teadma, et vahepeal toimus arstide vahetus ja tulevase Leenu sünni juures on just see arstitädi Kaja, sest seesamune tädi tegi ka esimese ultraheli Leenust ja jättis juba esimesel korral nii emmele kui issile vägagi positiivse mulje...:) Hiljem pidime tõdema, et tänu tohter Kaja tehtud seljamassaažile sünnituse lõpus, suutis emme end palju paremini "koguda", et aidata Leenul tulla rahulikult siia ilma...:)
Ämmaemand Tiia võitis emme usalduse kohe alguses sünnitusmajja jõudes ja tõesti - tema oli ainuke, kes tundis neil pikkadel öötundidel huvi, et kuidas ikka emmel ja Leenul läheb ja oli oma sooja sõna ja muidu enda juuresolekuga suureks toeks...:)

Emme kirjeldus sünnitusest: Kogu see "protsess" oli ikka üks omamoodi kogemus küll...:)
Et alustada algusest, tuleb kirjutada kõigepealt sellest, et käisin oma viimasel arstivisiidil täpselt Leenu oletataval sünnikuupäeval (25.05.2006), mil tohter Malle Praks arvas, et niipea emme veel sünnitama ei lähe, kuna kaalukasv oli endiselt tõusuteel...:) Aga et kõhutitat natuke "mõtlema panna", kirjutati saateleht haiglasse sünnituse esilekutsumiseks kuupäevaga 03.06.2006. Ei teagi öelda, kas Leenu võttis seda kuulda või mitte, aga edastistel öödel hakkas asi toimima, kuniks laupäeval (27.06.2006), mil sai veel Tartus autoturgudel käidud, olid valude vahed juba 10 minutilised ja kui päeva alguses vantsisin vapralt kõikjal kaasas, siis päeva lõppedes istusin vaid autos ja mõõtsin valude vahesid.
Õhtu magama minnes ei uskunud ma veel, et tegelikult on asi juba alanud ja raseduse õnnis aeg on otsakorrale jõudmas...:) Käisin dušši all ja lasin issil veel veidi magada...ei läinudki kaua aega, kui tundsin, et targem oleks siiski haiglasse minna ja kella ühe paiku öösel ajasin aga teisepoole üles ja sõit võis alata. Kuna valude vahed olid suht ebaregulaarsed, kuid kohati lausa vaid 2 minutilised, siis issi tegi Viljandi linnas vägagi kiiret sõitu, nii et ma pidin teda mitu korda noomima, ise kõvasti uksest kinni hoides (seda mitte siis niiväga valude, kui just sõidukiiruse pärast). Aga haigla juurde me kenasti jõudsime ja kui haigla sünnitusosakonna vastuvõtubrigaad oli otsustanud, et koju pole enam mõtet tagasi minna, juhatati meid üles ja anti meie käsutusse erinevate agrepuutidega eelsünnitustuba...:) Veidi olukorraga tutvudes leidsin aga, et issil ei ole mõtet haiglas tukkuda (kuna ennist tehti kindlaks, et emakakaela avatust kõigest 1 cm), vaid et mingu koju ja magagu vähemalt tema end kenasti välja. Mina jäin siis selleks pikaks ööks sinna palatisse, katsetasin erinevaid olemisi, pingikesi ja matikesi...aga tundus et lihtsalt käies ja end motiveerides, et just püsti olles vajub laps oma raskusega paremini alla, on kõige parem viis nende valudega võitlemiseks...:) Mingi hetk ka tukastasin iga 4 minuti tagant, kuniks kell oli viie paiku hommikul, mil palusin ämmaemandal avatust uuesti kontrollida, just sellel eesmärgil, et näha kas mu kõndimisest ka miskit tolku on olnud...ja näe - täitsa edenes see asi - avatust oligi juba 5 cm...:) Samal ajal, mil ma edasi-tagasi patseerisin, sündis siia ilma üks tütarlaps ja oi kus mul oli tol hetkel kade meel, et näe, see emme sai asjaga ühelepoole ja saab nüüd magama minna (ise olin ikka vääääga väsinud)...Muidugi hiljem selline mõtlemine muutus, aga sellest veidi aja pärast...:) Ühesõnaga avatust oli juurde tekkinud ja see andis mulle uut jõudu edasi patseerimiseks. Valud muudkui tugevnesid, aga ma ei jätnud ka jonni, ikka püüdsin edasi kõndida, sest soov asjaga ühelepoole saada oli valust tugevam...:)
Kui kell sai kaheksa hommikul helistasin issile ja kutsusin ta tagasi endaga koos valutama...Kella kümne ajal hommikul lasti vannivesi jooksma ja sain ka ära proovida vees valutamise. Alguses oli see isegi päris mõnus, kuniks issi arvas, et mullid on ikka ka head ja katsetas mullitamisfunktsioone küll nii ja naa pidi, aga oi need mulksuvad õhujoad seal vee all ei olnud üldse kohe meeldivad ja nii ma palusingi mitte neid mullinuppe enam näppida...:) Vartsi aga ronisin veest välja, kuna tundisn, et aitab küll - inimene ei ole siiski kala...:)
Vannist välja tulles mõõdeti uuesti avatust, seda oli juba 8 cm ja otsustati looteveed lahti teha. Tuldigi pika orgiga ja ühe valuhoo ajal tehti lootekott katki. Mingit valu see protseduur ei tekitanud, kardisn küll lapse pärast, sest olin ennist lugenud, et lootevete avamisel teinekord riivatakse selle orgiga lapse pead ja lapsel pärast peas väike haav...õnneks läks meil siiski kõik hästi...:)
Ah jaa, unustasin rääkimata selle, et kõik minu valud seoses sünnitusega koondusid minu alaselga ja kohati oli tunne, et selg läheb raksatades pooleks ning huvitav oli see, et kui paaril korral, mil kõhu ümber pandi masin, mis siis tita südamelööke ja emakategevust näitab, siis tita süda lõi küll kenasti, aga nii kui minul oli valuhoog, ei reageerinud see aparaat kohe üldse valu tugevusele...see ajas mind veidi marru, ennekõike sellepärast, et pidin arstile seletama, et mul ikka tegelikult on päääääris valus, et uskugu ikka mind, mitte masinat...:)
Nii me siis seal toas valutasime ja ponnistasime kõik omatmoodi kolmekesi, et Leenut kenasti siia ilma aidata, kuniks sain aru sellest ütlusest, et "kui karu häält hakkad tegema, siis läheme sünnitustuppa"...:)
Teises toas oli hoopis teistsugune tunne, ärevus tuli hinge, veidike hirm oli ka...Aga arstitädi Kaja masseeris nii hästi valude ajal mu alaselga ja õpetas "last välja hingama", ning mõnuga lõin hambad tulevasele papaale kõhtu ja kuulasin ta õpetussõnu, et nüüd tee nii ja nüüd tee naa...lase see lihas lõdvaks ja hinga rahulikult ja pressi nüüd, pressi veel-veel-veel...:) Suured pressimised pressitud ja valusad ponnistused tehtud, tundisn kuidas midagi sooja minust välja libises...-...väike ime oli siia ilma jõudnud, tillukene piiga, kes suurt lärmi ei tõstnud ja rahulikult emme rinnal oma silmad avas...:)
Kõike neid emotsioone, mis mind siis valdasid, neid ei oska kirjeldada...neid saab igaüks vaid ise kogeda...:)
Leenu siia ilma tulek jääb mulle igavesti meelde, nii nagu jäävad mulle igavesti meelde ka issi õnnest märjad silmad...:)

Tugiisiku kirjeldus: Sünnituse protsess oli minu jaoks üks teadmatuse ja avastamise periood. Ei teadnud mis teha, kuidas oleks hea, kuidas peaks see kõik lõppema. Püüdsin olla rahulik, sest enamsti kõik sünnituse protseduurid on lõppenud ju edukalt (ega meie oma siis sa erand olla). Selles osaledes püüdsin olla just seal..kus arvasin, et oleks
vaja abis olla. Kui ilmavalgust nägid juba mingid karvad..siis mõtlesin kas see tõesti saab olla laps...sest neid karvu oli nii palju. Kui laps tuli ilmale siis üllatus oli suur, sest tema kaela ümber oli kaks tiiru nabanööri, kuid ehmatauseks polnud põhjust, nabanöör oli pikk ja teda jätkus piisavalt.
Peale seda kõike oli raske uskuda et meil on nüüd laps, nii pisikene ja mustade pikkade juustega uus ilmakodanik:)
Kes mind haiglas külastasid: Kui tita pesutuurile viidi, sai emme teises toas puhta sängi, kus natuke hinge tõmmata ja otsustas telefoni sisse lülitada ja helistada vanaema Sirjele ja teatada, et kõik on hästi ja kõigeparemas korras...:) Helistades tuli aga välja, et vanaema on juba, lilled näpus, ootekoridoris.
Nii oligi vanaema Sirje esimene külastaja, hiljem käisid ka vanaisa Johannes ja vanaema Elve uut ilmakodaniku uudistamas...:)
Järgmisel päeval saatis emme õhinaga sms-e kõigile tuttavatele tädidele ja onudele.
Haiglas olles käisid veel titat vaatamas tohtritädi Malle Praks, Maiu ja Aivar, Pille, Eve, Arish Thea koos Siimuga, Virge koos Anettega ja onu Aivar.




Minu nimi on Tuuli Türk, see pandi minule 22. juuni 2006 (~3,5 nädalaselt).

Miks just selline nimi? Tuuli on üks igati kena nimi, ühele igati kenale väiksele preilile...:)
Teised valikud olid: Muidugi oli ka veel teisi variante nimedest...nagu näiteks Marta, Lenna, Liisi, Triinu, Anni, Liina, Ronja, Arabella...jne, jne...aga jah, otsustavaks sai siiski esimene nimi, mis oli valmis juba enne lapse sündi...:).
Issi oli algselt kahtleval seisukohal Tuuli nime suhtes...aga hiljem nähtavasti pidi tõdema või leppis vaikimisi, et Tuuli täitsa omapärane ja ilus nimi...:)

Minu hüüdnimedeks on: Leenu




Tulin esimest korda koju: 5. juuni 2006 (~1 nädalaselt)
Kodu aadressiks oli: Viiratsi, Ehitajate 1-6

Ilm oli: Ilm oli ilus, soe, veidi tuuline, aga siiski päikesepaisteline...:)




POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!